Tsitadell

See mäng ilmus kõigi teiste riiulis olevate mängude kõrvale mõni kuu tagasi. Seisiski teine seal mõnda aega ilma, et keegi temaga tegelenud oleks. Ja siis ühel tormisel õhtul sai karp avatud. Vastu vaatas hunnik kaarte ja pisikesed kassikulla-värvusega “nööbid”. Kõige pealt lugesime reeglid läbi ning siis läks mänguks. Esimene sessioon ei andnud mingeid emotsioone. Jälgisime mõlemad rohkem kunstniku ilusat tööd. Kaartidel on tõesti ilusad pildid.

Teine läbimäng läks ladusamalt, kuid ikkagi polnud ma tulemusega rahul. Midagi oli nagu puudu. Mõni päev hiljem sain asjasse ka selgust. Kuigi mäng mõeldud alates 2 mängijast pole see siiski vist kahekesi väga huvitav. Kui aga mängijaid rohkem (3-8) on mängul hoopis teine jume.

Mida siis “Tsitadell” edast kujutab. Tegemist kaardimänguga, kus mängijad kehastuvad keskaegseteks valitsejateks, kes püüavad naabrist igati paremad olla. Selles mängus tuleb püstitada uhkem ja toredam linn kui teistel, lisades linnadesse uusi hooneid: lossid ja kirikud ja kõrtsid…(nimekiri on pikk). Ehitamine nõuab aga raha. Ja mitte ainult. Iga mängija kehastab oma valitud rolli, olgu selleks siis kaupmees, võlur või salamõrtsukas,(või keegi teine kokku kaheksast rollist) et siis nende abiga linn teistest kiiremini üles ehitada. Mängu lõpp saabub kui ühel mängijatest on valmis 8 hoonet. Võidab aga mängija, kelle hooned on kõige väärtuslikumad.

Nagu juba öeldud siis kahekesi mängides kadus peale teist mängukorda igasugune pinge, kuna ma võisin 80 protsendise täpsusega ära arvata, mis vastasel käes on. Ja vastavalt sellele oma valitud rolli(de) erivõimeid kasutada. Mäng kulges kiirelt ja alati minu võiduga. Kui mängu tuli kolmas mängija läks seis pisut põnevamaks. Kuid ka siis suutsin suhteliselt kindlalt teiste rollid enne käikude tegemist ära arvata. Kui nädalaid hiljem aga viis mängijat mängus oli siis oli hea. Siis pidi juba rohkem mõtlema ja teinekord meelega oma rolli vastasele ohverdama, et siis järgmise käiguga rohkem punkte korjata.

Mäng on hea, aga ainult suurema seltskonnaga mängides. Kahekesi hubases küünlavalguses mängides jääb elamus kesiseks.

Mängukarp sisaldab:

66 hoonekaarti, 8 rollikaarti, 30 kuldmünti, kuningakroon ja reeglid.

Eestikeelses väljaandes on kaasas ka laiend “Sünge linn”, mis lisab veel 14 hoonekaarti ja 10 uut rollikaarti.

Uus algus

Tere taas kõigile.

Ma pole nõnna ammu siia midagi kirjutanud ning ausalt on mul isegi pisut häbi seetõttu. Eks põhjuseid ole mitmeid, üks parem kui teine, kuid kõige selle alguseks oli laiskus. Ma arvan. Seda laiskust tuleb meil kõigil ette – mõnel rohkem, mõnel vähem. Minul ilmnes see eriti pikalt.

Tegelikult, miks ma uuesti kirjutama hakkan on see, et olen soetanud mõne uue (minu jaoks uue) lauamängu ja peale lapse sündi oleme koos kaasaga rohkem tubaseks ja paikseks jäänud. Seetõttu on olnud ka aega õhtul rohkem, peale lapse uinumist, lauamänge mängida. Kuna aga kõikidele mängudele, mida kapp sisaldab, on tehtud mitu ja rohkem ringi peale, sai ostetud mõni uus ning tehtud plaan vanat “harjumust” jätkata.

Ning muidugi on üheks põhjuseks teiste lauamängurite blogisid lugedes iga korraga ja üha tihedamini endale nentida, et see lauamängundus on ikka üks paganama põnev ja hea ajaviide.