Alljärgnev tekst on minu esimene mängusessioon lauamänguga “Vereimejate kants- kõige kõhedam lauamäng”. Mängijateks mina ja mu elukaaslane.
Võlumetsa taga musta mäe otsas asus iidne loss, kus kunagi valitses rahu, rõõm ja rikkus. Kuid siis vallutas lossi hirmuäratav vampiiride pealik oma kaaskonnaga ning muutis selle vastikuks vereimejate kantsiks. Sajandeid valitses ja terroriseeris ta maad. Lõpuks sai kohaliku küla elanikel sellest kõrini ning nad lubasid suurt varandust sellele, kes vampiiride pealiku hävitab.
Rüütel William jõudis koos oma sõduritega külla ühel külmal ja kõledal sügisõhtul. Külavanem võttis seltskonna vastu, pakkus kehakinnitust ning rääkis rüütli tungival soovil kogu loo. Külavanem hoiatas ühtlasi metsas peituvate ohtude eest ning teatas, et paljud on vampiiripealiku tapma läinud, kuid ükski pole tagasi tulnud. Alles päev varem oli üks noor ja kaunis naissõdalane metsa sisenenud, kuid polnud siiani tagasi tulnud. Rüütlit see ei heidutanud. Juba samal õhtul rivistas ta oma mehed üles ning sisenes metsa.
Mets oli kõle ja pime paik. Seal ei elanud ükski lind ega loom ja tundus, et ka tuul ei puhunud. Valitses surmvaikus. Selles kohutavas vaikuses liikus rüütel Williami salk ettevaatlikult edasi. Külavanem oli talle andnud kindlad korraldused – enne lossi sisenemist on vaja leida viis amuletti ja lossivärava võti. Ent kellelgi polnud aimugi, kust kohast nõutud esemed leida.
Õige varsti ründas rüütel Williami salka esimene vampiiride hord. Nad ilmusid vaikselt ja seljatagant, kuid karastunud mehed ei löönud kartma ja peale verist lahingut olid vampiirid ilma ühegi kaotuseta tapetud. Rüütel Williamit hämmastas leid, mis avanes surnukehade läbiotsimisel. Nimelt kandsid kõik vampiirid kaelas amuletti. Seega oli peale esimest lahingut rüütlil juba kolm amuletti olemas. Metsas edasi liikudes avastas rüütel William veel, et amulette võib leida ka puude okstelt, samblalt ja kändude pealt. Tundus, et terve mets kubises neist. Niisamuti võis igal sammul leida ka hõbenooli libahuntide vastu ja pühavett vampiiride vastu. Mööda metsa sihitult hulkudes kohtas ta ka teisi sõdureid ja seiklejaid, kes kõik tema väega ühinesid. Mõni oli küll peenike kui piits, teine aga suur ja tugev kui kalju, kuid rüütel Williamile kulus ära iga kätepaar, mis suutis mõõka hoida.
Kui peale arvukaid lahinguid vampiiride, libahuntide ja koolnute vastu olid rüütel Williamil kõik vajalikud amuletid olemas ja ka lossivärava võti läikis langenud kehade vahelt silma, sigines tema hinge kuri kahtlus, et teda lausa kutsutakse lossi. Kõik vajalikud asjad lossi pääsemiseks olid nii hõlpsasti leitavad.
Kuna rüütel ja tema sõdurid olid väsinud seati üles laager, et pisut puhata. Ei läinud aga kaua aega, kui valvurid tõstsid kisa ja järsku vallutasid laagri võõrad sõjamehed. Ja noor ning kaunis naissõdalane. Kiire ent verise lahingu järel, mille rüütel William lüüa sai, varastas tundmatu naissõdalane lossivärava võtme ja kaudus öhe. Rüütel William, kelle uhkus oli murtud ja rahu rikutud, ei seisnud kaua tegevusetult. Ta kamandas mehed kokku ning algas kiire tagaajamine läbi öise metsa. Rüütel William vandus kurja kättemaksu.
Ent järsku ründas teda salk koolnuid. Verine lahing oli pikk ja vaevarikas. Pooled rüütli sõduritest tapeti. Lisaks ebaõnnele lahingus kadus ka naissõdalane silmist. Kuid lahingust sündis ka tulu. Rüütel William leidis uue lossivärava võtme ning ta suundus otse kindluse poole. Kasutanud ära võtme ning viis amuletti lossiväravad avanesid tema jaoks.
Loss oli süngemast süngem. Selle lõputute koridoride seinu kattis veri ja õhus oli tunda surma lehka. Igas nurgas vedelesid kellegi luud või kehaosad. Mõni surnukeha oli aga väga värske ning rüütel William aimas, et naissõdalane on samuti lossis. See sundis teda sammu kiirendama ning peagi kuulis ta juba ees ruttava väesalga hääli. Kuid just siis juhtus midagi kummalist. Rüütel Williamit ja tema mehi tabas lämbumishoog. Nad viskusid õhku ahmides maha ja väänlesid seal. Kõik tundus rüütli jaoks kui lõputu õudus. Ta teadis, et tundmatu naissõdalane oli tema peal kasutanud lämbumisloitsu, millest külavanem oli rääkinud. Mõned minutit hiljem loitsu mõju kadus, kuid selleks ajaks oli naissõdalane juba kaugel.
Rüütel William jätkas retke. Õige pea kohtas ta lossivampiire. Need olid tugevamad ja ohtlikumad kui olendid metsas. Lahing oli raske. Pead ja jäsemed lendasid, mehed karjusid ning langesid korisedes külmale põrandale. Peagi oli rüütel ohtlike vampiiride keskel täiesti üksi ning ta oli sunnitud põgenema. Ta lahkus lossist, läks tagasi metsa ning korjas enda ümber uued sõdurid, kes nõus tema juhtimise all lossi sisenema. Kuid see vägi polnud enam nii suur ja vägev ning üks kaotus järgnes teisele.
Rüütel Williamil oli igasugune usk oma edusse kadunud, kuid lubatud suur varanuds sundis teda jätkama. Järsku tabas teda õrn tuulehoog. See oli värskendav ja puhas. Lossi hämaratest koridoridest kadus veri ja surma lehk, mets muutus hetkega taas roheliseks ja elusaks kohaks, kus olid linnud ja loomad ning kus vulisevates ojades ujusid kalad. Rüütel William mõistis, et ta oli kaotanud. Tundmatu naissõdalane oli vampiiride pealiku hävitanud.
Hiljem teadis kohalik külarahvas rääkida, et naissõdalane saabus küll tagasi, kuid oma tasu ta ei soovinud. Räägiti, et ta oli lossis armunud ühte noorde ning imekaunisse vampiiri ja see ei andnud talle enam rahu. Nii hulkus ta mööda ilma, südames igatusus imeilusa vampiiri järele.
