Cashflow

Kui ma esimest korda sellest mängust kuulsin siis jäi mulje, et tegu on ääretult põneva majandusmänguga, kus võiduni viivad vaid sinu enda tehtud õiged otsused. Selle lauamängu hind – 198 eurot – pani mind kukalt kratsima ja samas tekkis tahtmine teada saada, mis teeb selle lauamängu hirmkalliks? Õnneks oli Mikul, kes mulle sellest lauamängust ka rääkis, see kodus olemas. Oli selle ostnud väga odavalt mingilt tüübilt, kes oli olnud “Cashflow” klubi liige Eestis, kuid pidi mingil põhjusel siis mängu maha müüma.

Kõik jutud selle mängu kohta olid mu ootused kõrgele kruvinud ning seega ootasin seda päeva, mil Mikk mänguga külla tuleb, väga. Kui karbi kaas tõusis uurisin kõiki osi lähemalt. Mängu laud oli suur, koosnes kahest väljakust – üks pisem ring keskel, mis jaotatud arvukateks sektoriteks, ja mida nimetati rotirattaks, ning teine rada, nimega “fast line.” Mängu eesmärk ongi saada välja rotirattast, et siis “fast linel” oma eelnevalt valitud unistus teoks teha.

Lisaks oli karbis mänguraha, roti kujuga mängunupud ja plastikust juustutükid, mis pannakse mängu alguses unistusele, mille mängija ise on välja valinud. Täringud olid ka. Ja A4 suurusega mängulehed, mida igale mängijale jaotati üks ja mille mängija pidi ära täitma vastavalt pimesi valitud ametikaardile. Ameteid oli mitut sorti – õpetaja, mehaanik, piloot, kokk, ärimees, doktor jne. jne. Igal ametil oli oma palk, mõnel parem, mõnel kehvem, ja omad kulutused (mõnel rohkem, mõnel vähem) Aga üldiselt oli nii, et mida kõrgepalgalisem amet, seda suuremad kulutused.  Veel võis karbist leida hunniku kaarte; turu kaardid, asjade kaardid (need olid halvad, kuna seal olid üldiselt mingid asjad, mida mängija välja ostma pidi, nt. paat, käekell, veekeetja), suurte ja väikeste tehingute kaardid.

Ja kui kogu eeltöö oli tehtud võis mängima hakata. Kõigepealt määrati täringu veeretusega alustaja ja siis läks lahti. Muudkui veeretasid ühte täringut ja jalutasid mööda väikest ringi. Igas sektoris oli midagi kirjas – sai teha äritehinguid (suured ja väikesed diilid), turu pakkumisi uurida, asju osta jne. Nii pea kui mängija möödus palgapäeva sektorist sai ta palka, mis moodustus kulude maha lahutamisest tuludest ning mis oli pidevas muutumises vastavalt mängija tehingutele. Suurte ja väikeste diilide alt ilmusid välja erinevad aktsitehingud erinevate hindadega, kinnisvara ostud ja müügid. Suurte diilide alt suured diilid ja väikeste alt väikesed. Vähese raha korral oli mõistlik võtta väikeseid tehinguid.

Ühel hetkel kui mängija passiivsed tulud ületasid kulusid sai ta rotirattast välja “fast linele” ja unistuse täitmine võis alata. Selleks tuli täpselt pidama jääda oma unistusel ja raha olemasolul selle eest ka maksta. Mängu võitmiseks võis ka  osta erinevaid firmasid, millel sai peatuda, ja kasvatada oma igakuine sissetuleks sel viisil 50 000 võrra suuremaks.

Esimene miinus, mis silma jäid oli mängu pikkus. Mõlemad mängud, mis me kahe päeva jooksul mängisime kestsid 4 tundi ja pisut peale. Mis selle mängu aga pikaks venitab on paberite täitmine. Iga tehing, mis mängija teeb tuleb kanda ka paberile. Kinnisvara ost-müük, aktsiate  ja osakute ost-müük, pangalaenudega seotud tehingud. Kõige pealt tuleb ära kustutada vanad numbrid ja siis uued kirjutada. Seejärel arvutada, kas kõik asjad klapivad ja sobivad. Näiteks Mikk, kes tegi pidevalt uusi tehinguid, laenas kogu aeg pangast uute tehingute tarvis raha, samas maksis ka vanu laene tagasi, veetiski vist suurema osa oma mängu ajast paberi taga kustutades ja kirjutades.

Kui ma postituse alguses mainisin, et võiduni viivad vaid mängija õiged otsused siis nii see tegelikkuses pole. Suurt rolli mängib siiski õnn. Esiteks on mängus täringud. Iga lauamäng, milles on täringud, sõltub suuresti õnnest.  Teiseks on mängus kaardid, mis satuvad mängija kätte juhuslikkuse alusel. Juba täringud määravad ära, millal sa saad kaardi ja millal mitte, lisaks ka segatud kaartide suvaline järjekord. Näiteks meie esimese mängukorra ajal ei vedanud mul üldse. Ma ei saanud teha mitte ühtegi kinnisvaratehingut ja vaid ühe aktsiaostu. Aktsiaostu pakkumisi tuli veelgi, aga pole ju mõttet osta neid aktsiaid, mida pakutakse maksimumhinnaga. Mul oli küll pidevalt raha, kuid tehingute tegemiseks mul lihtsalt võimalusi ei tekkinudki. Teise mängu ajal sain küll esimesena rattast välja (sedagi tegelikult läbi õnne, sest Mikk tegi terve mängu jooksul meeletult palju tehinguid koguväärtusega vähemalt million, mina ostsin aga kaks maja, ühe korteri ja mõned aktsiad, kuid piisas ühest kaardist, mis maast tuli, ja ma saingi rattast välja), kuid võitis ikkagi Mikk, kel “fast linel” täringutega lihtsalt vedas. Mina jalutasin mööda tühje unistusi, samas kui Mikk ainult firmade vahet käis ning kiirelt nõutud 50 000 kokku ajas.

Kokkuvõtteks võin öelda, et “Cashflow” on “Monopoli” suur vend. Rikas ja suur vend. “Monopoliga” sarnaneb eriti mängu teine pool ehk “fast line”. Ärialaste teadmistega pole siin ilmselt midagi teha, sest täringud ja kaardid määravad kõik. Seda enam, et peale mitmendat mängukorda tead sa juba, mis kaardid on olemas ja mis tulemas ning seeläbi oma strateegiat kujundada. Aga võibolla, kui ma veel piisavalt kordi mängin, avastan siiski mingi strateegilise nõksu, kuidas nullida täringute ja kaartide ebaõnn.

Samas jään ma endiselt kukalt kratsima, et miks see mäng ikkagi nii palju maksab?

Kes keda sööb?

  Lauamäng “Kes keda sööb?” on mäng söömisest. Mängijad moodustavad kaartidega mängulauale looduses tegelikult eksisteerivaid toitumisahelaid, jahtides ja süües toitu ning konkureerides teiste mängijatega parimatele paladele.

Kogu lauamäng koosnebki 52-st mängukaardist ja plastikust värvilistest nuppudest. Mängukaartidel on kujutatud taimi ja loomi ja putukaid, olles vastavalt kas toit või selle toidu sööja. Näiteks konn. Igal kaardil on ka see, mida kaardil kujutatud olend sööb (asub kaardi allosas) ning see, kes teda söövad (asub kaardi ülaosas). Näites toodud konn sööb siis putukaid ja tigusid, teda mugivad kõhutäiteks siil ja metssiga. On ka erandeid – näiteks hunti kujutaval kaardil ülemine osa puudub, kuna teda ei söö keegi.

Lisaks on ka kaks boonuskaarti – jahimees ja mesilasparv. Jahimees jahib kõiki olendeid (jääb küsimus, mida teeb jahimees putukaga) ning mesilasparvega on võimalus ära ajada mistahes elukas mängija poolt jahitava toidu juurest.

Alguses segatakse kaardid ja asetatakse neli kaarti laua keskele, piltidega ülespoole. Need on metsas esmalt saada olevad toidud. Samuti jagatakse igale mängijale neli kaarti. Seejärel on mängijal iga oma käigu juures üks valik viiest – ta kas hakkab toitu jahtima, sööb toitu (ainult juhul kui ta on seda eelnevalt jahtinud), toidust loobumine, kaardi vahetamine käest kaardi vastu metsas või lihtsalt passimine.

Jahtimisel tuleb jälgida, et mängija jahib ikka toitu, mis tema jahtija kaardil kujutatud. Näiteks siil saab jahtida tigu, hiirt ja konna. Kui neid kaarte metsas pole, siis siiliga jahti pidada ei saa. Igale toidule võib kandideerida ka mitu mängijat. Siis läheb toitumisahela võrdlemiseks – võidab see, kes asub selle ahela kõrgemal astmel. See number on ära toodud iga kaardi alumises paremas nurgas. Ja nii ta käib. Muidugi tekib igal mängijal oht, et temast järgmine üritab teda ära süüa. Näiteks alguses mainitud konna, kes jahib tigu, võib omakorda jahtida siil. Siilile võib jahti pidada aga rebane, rebasele võib ohtu kujutada aga hunt. Hunti saab küttida aga vaid inimesest jahimees.

Niimoodi tekivadki lauale toiduahelad. Kel õnnestub mõni elukas nahka pista saab omale sel kaardil kujutatud punktid, mis on märgitud kaardi ülemisse vasakusse serva. Mida madalamal asub toit toitumisahelas, seda rohkem punkte  ta ärasöömise korral annab. Kogu mäng lõppeb kui kõik kaardid on otsas ja ükski mängija ei saa enam midagi süüa. Siis lüüakse punktid kokku ja loomulikult võidab mängija, kel on punkte kõige rohkem.

Mäng on lihtne ja mitte väga palju aega nõudev. Kõige rohkem võib aega kuluda üheks mängukorraks 15 minutit. Vanuseliselt võiks see sobida kõige rohkem noorematele mängijatele, seda enam, et läbi selle mängu saavad nad õppida ka tegelikku toitumisahelat  metsas. Mis aga ei tähenda, et vanemad lauamängurid seda mängida ei võiks. Võivad ikka. Ja kui pisut taktikat hakata juurutama võib asi päris lõbusaks kätte minna – proovida meelega kaotada mõni kaart, et seeläbi saada parem saak. Ning miks mitte proovida sööta vastasele meelega mõnd kaarti?

Pildid kaartidel on ilusad, kaardid ise aga heast materialist ning tunduvad olevat ka vastupidavad. Mängunupud oleks võinud olla küll puust (mis oleks metsa-teemalisele mängule pisut teemakohast hõngu juurde andnud) ja mängukarp, kus kogu kraam sees, ka pisut kirjum ja fantaasiarikkam, kuid üldist mänguelamust see ei riku.