Võlumetsa taga asub iidne kuningaloss, kus kunagi valitses rahu, rõõm ja rikkus, kuid siis vallutas lossi hirmuäratav vampiiride pealik Thanateros ja muutis selle vastikuks vereimejate kantsiks. Juba aastasadu on ta seal valitsenud ja terroriseerinud kogu maad nii, et ükski hing ei julge öösel magada ega päeval ringi liikuda. Kuid nüüd on rahva mõõt täis. Neli vapramat sõdalast asuvad teele, et hävitada vampiirid oma kiiruse, täpsuse ja jõuga. Kes neist jõuab läbi metsa lossi ja suudab alistada kõik seal elavad vereimejad?

Mäng on lihtne, ei vaja ülemäära palju peamurdmist ega midagi. Lihtsalt veereta täringut, vaata kuhu astud ja ole valmis selleks mis juhtub. Eesmärk on korjata viis ühesugust amuletti ja lossivärava võti, murda läbi lossi ja maha tappa vampiiride pealik. Mängulaud on jagatud kaheks osaks.  Selle alumises osas asub mets, kus arvukalt teeradasid, mida mängija saab valida liikumiseks. Mängulaua ülemine osa on lossi päralt, kus vaid üks kindel rada, mis viib vampiiripealiku juurde.

Teerada koosneb erivärvilistest ringidest. Värve on seitse ja igal värvil ka veel oma pilt. Näiteks sinine ring, millel on täring laseb mängijal, kes sellele satub uuesti veeretada. Või punane ring, millel kujutatud mõõka ja kirvest tähendab mängijale, kes sel peatub väljakutset, mille ta peab esitama ühele oma kaasmängijatest.

Lisaks värvilistele ringidele on suuremad kastikesed koos numbriga. Nendele astetatakse vaenlaste kaardid. Täpselt nii palju kui number kastis käseb. Numbri kõrval on ka pilt, mis määrab, mis tõugu vaenlased seal passivad. On vampiirid, libahundid ja koolnud (ehk zombid). Vampiirid on raskusastmelt kergeimad, neile järgnevad libahundid ja siis koolnud. Lossis on aga veel erilist sorti vampiirid ehk lossivampiirid ja nendega ei maksa juba niisama jamada.

Kui mängijal läheb madinaks, võtab ta kätte oma sõdurite paki,( mängu alguses jaotatakse igale mängijale kuus sõdurit)  kaardi seljad üles poole ning haarab esimese sõduri järele. Sõduri kaardil (nagu ka vaenlaste kaartidel) asub kolm rida numbreid – jõud, kiirus ja täpsus. Nüüd mängija vaatabki, milline on neist kõige tugevam ja sellega ründabki. Vastane, keda hetkeks kehastab mängijast vasakul istuv kaasmängija, avaldab sama kategooria numbri ja kui see on väiksem on vastane läbi, kui suurem siis sõdur hukkub. Metsast on võimalik leida ka igasugust lisavarustust, mis vastavalt mängija vabale soovile annavad hetkeks ründavale sõdurile vabalt valitud kategooriale juurde kas viis või kümme ründepunkti. On ka kaardid, mis annavad ühele kindlale rünndegrupile juurde kas kolm või viis punkti.

Valik mängija sõduritest

Kui vaenlane on langenud võetakse ette järgmine, kuid nüüd ei saa sõdur kasutada seda rünnet, mida kasutas eelmise kolli põrgu saatmiseks. Näiteks kui enne kasutati jõudu, siis teisel korral seda enam kasutada ei tohi, kuid kolmandal korral jälle tohib jne. Iga tapetud vaenlase kaelas on üks amulett, mida mängija peabki korjama. Seega on kaklused kollidega olulised. Käik lõppeb kui kõik vastased sellelt ruudult on tapetud või mängija sõdurid on kõik mullatoidule saadetud. Juhul kui mängija võidab saab ta aardekaardi.

Valik võimalikest aardekaartidest

Valik koolnutest, üks libahunt on ka ära eksinud...

Aardekaardid on head. Ainult aardekaartidest võib saada lossi võtme. Samuti saab sealt pühavett vampiiride vastu ja hõbenooli libahuntide hirmutamiseks. Ka mõned amuletid on leitavad, niisamuti erinevad loitsud ning lisapunktid jõule, kiirusele või täpsusele. Kõige parem on kui mängija leiab sealt omale uue sõduri. Kuid aardekaartidest leitavad sõdurid on piisavalt tugevad, et neid lossivampiiride ja ka vampiiripealiku enese vastu kasutada.

Valik libahuntidest

Nii see mäng läheb. Mängijad veeretavad täringut, madistavad vampiiride, libahuntide ja koolnutega, mõnikord ka omavahel; varastavad kaasmängijatelt vajaliku varustust või manavad neile peale mõne takistava loitsu. Ja liiguvad lähemale eesmärgile.

Ainus koht, kus viriseda, on reeglid. Juba esimese mängukorra ajal sattusime olukorrale, mille lahendamist reeglivihikus ei olnudki. Seega tegime ise reegli. Nüüdseks olen seda mänginud pisut rohkem kui kümme korda ja neid puuduvaid reegleid on tekkinud hulgi. Jääb mulje, et pole viitsitud reeglite kallal vaeva näha ning mäng kiirelt turule paisatud.

Kuid need puuduvad reeglid on väikesed ega mõjuta eriti mängu kulgu ning kui loogiliselt mõelda jõuab ka loogilise reeglini, mis mingil põhjusel lihtsalt tegijatel reeglivihikust välja jäänud.

Neli vaprat

Vereimejate kants on siin Maarjamaal ainulaadne mäng. Ma mõtlen siinsete tegijate väljamõeldud lauamängude seas. See pakub mõnusat tunniajast meelelahutust maksimaalselt neljale mängijale ning ei nõua erilist vilumust lauamängudes ega ka ajuragistamine pole nõutav. Just neljakesi mängides saabki selle parima tunde sisse, sest siis on raskemini omandatavad viis amuletti ja ka lossivõti. Kuid ettevaatust – mängul on omadus (nagu väga paljudel lauamängudel) tiheda mängimise korral tüütuks muutuda.

Mängukarp sisaldab: täring, neli papist kangelast koos alustega, mängulaud, hästi palju erinevaid kaarte( peaaegu 200).

Võlumetsa taga musta mäe otsas asus iidne loss, kus kunagi valitses rahu, rõõm ja rikkus. Kuid siis vallutas lossi hirmuäratav vampiiride pealik oma kaaskonnaga ning muutis selle vastikuks vereimejate kantsiks. Sajandeid valitses ja terroriseeris ta maad. Lõpuks sai kohaliku küla elanikel sellest kõrini ning nad lubasid suurt varandust sellele, kes vampiiride pealiku hävitab.

Rüütel William jõudis koos oma sõduritega külla ühel külmal ja kõledal sügisõhtul. Külavanem võttis seltskonna vastu, pakkus kehakinnitust ning rääkis rüütli tungival soovil kogu loo. Külavanem hoiatas ühtlasi metsas peituvate ohtude eest ning teatas, et paljud on vampiiripealiku tapma läinud, kuid ükski pole tagasi tulnud. Alles päev varem oli üks noor ja kaunis naissõdalane metsa sisenenud, kuid polnud siiani tagasi tulnud. Rüütlit see ei heidutanud. Juba samal õhtul rivistas ta oma mehed üles ning sisenes metsa.

Mets oli kõle ja pime paik. Seal ei elanud ükski lind ega loom ja tundus, et ka tuul ei puhunud. Valitses surmvaikus. Selles kohutavas vaikuses liikus rüütel Williami salk ettevaatlikult edasi. Külavanem oli talle andnud kindlad korraldused – enne lossi sisenemist on vaja leida viis amuletti ja lossivärava võti.  Ent kellelgi polnud aimugi, kust kohast nõutud esemed leida.

Õige varsti ründas rüütel Williami salka esimene vampiiride hord. Nad ilmusid vaikselt ja seljatagant, kuid karastunud mehed ei löönud kartma ja peale verist lahingut olid vampiirid ilma ühegi kaotuseta tapetud. Rüütel Williamit hämmastas leid, mis avanes surnukehade läbiotsimisel. Nimelt kandsid kõik vampiirid kaelas amuletti. Seega oli peale esimest lahingut rüütlil juba kolm amuletti olemas. Metsas edasi liikudes avastas rüütel William veel, et amulette võib leida ka puude okstelt, samblalt ja kändude pealt. Tundus, et terve mets kubises neist. Niisamuti võis igal sammul leida ka hõbenooli libahuntide vastu ja pühavett vampiiride vastu. Mööda metsa sihitult hulkudes kohtas ta ka teisi sõdureid ja seiklejaid, kes kõik tema väega ühinesid. Mõni oli küll peenike kui piits, teine aga suur ja tugev kui kalju, kuid rüütel Williamile kulus ära iga kätepaar, mis suutis mõõka hoida.

Kui peale arvukaid lahinguid vampiiride, libahuntide ja koolnute vastu olid rüütel Williamil kõik vajalikud amuletid olemas ja ka lossivärava võti läikis langenud kehade vahelt silma, sigines tema hinge kuri kahtlus, et teda lausa kutsutakse lossi. Kõik vajalikud asjad lossi pääsemiseks olid nii hõlpsasti leitavad.

Kuna rüütel ja tema sõdurid olid väsinud seati üles laager, et pisut puhata. Ei läinud aga kaua aega, kui valvurid tõstsid kisa ja järsku vallutasid laagri võõrad sõjamehed. Ja noor ning kaunis naissõdalane. Kiire ent verise lahingu järel, mille rüütel William lüüa sai, varastas tundmatu naissõdalane lossivärava võtme ja kaudus öhe. Rüütel William, kelle uhkus oli murtud ja rahu rikutud, ei seisnud kaua tegevusetult. Ta kamandas mehed kokku ning algas kiire tagaajamine läbi öise metsa. Rüütel William vandus kurja kättemaksu.

Ent järsku ründas teda salk koolnuid. Verine lahing oli pikk ja vaevarikas. Pooled rüütli sõduritest tapeti. Lisaks ebaõnnele lahingus kadus ka naissõdalane silmist. Kuid lahingust sündis ka tulu. Rüütel William leidis uue lossivärava võtme ning ta suundus otse kindluse poole.  Kasutanud ära võtme ning viis amuletti lossiväravad avanesid tema jaoks.

Loss oli süngemast süngem. Selle lõputute koridoride seinu kattis veri ja õhus oli tunda surma lehka. Igas nurgas vedelesid kellegi luud või kehaosad. Mõni surnukeha oli aga väga värske ning rüütel William aimas, et naissõdalane on samuti lossis. See sundis teda sammu kiirendama ning peagi kuulis ta juba ees ruttava väesalga hääli. Kuid just siis juhtus midagi kummalist. Rüütel Williamit ja tema mehi tabas lämbumishoog. Nad viskusid õhku ahmides maha ja väänlesid seal. Kõik tundus rüütli jaoks kui lõputu õudus. Ta teadis, et tundmatu naissõdalane oli tema peal kasutanud lämbumisloitsu, millest külavanem oli rääkinud.  Mõned minutit hiljem loitsu mõju kadus, kuid selleks ajaks oli naissõdalane juba kaugel.

Rüütel William jätkas retke. Õige pea kohtas ta lossivampiire. Need olid tugevamad ja ohtlikumad kui olendid metsas. Lahing oli raske. Pead ja jäsemed lendasid, mehed karjusid ning langesid korisedes külmale põrandale. Peagi oli rüütel ohtlike vampiiride keskel täiesti üksi ning ta oli sunnitud põgenema. Ta lahkus lossist, läks tagasi metsa ning korjas enda ümber uued sõdurid, kes nõus tema juhtimise all lossi sisenema. Kuid see vägi polnud enam nii suur ja vägev ning üks kaotus järgnes teisele.

Rüütel Williamil oli igasugune usk oma edusse kadunud, kuid lubatud suur varanuds sundis teda jätkama. Järsku tabas teda õrn tuulehoog. See oli värskendav ja puhas. Lossi hämaratest koridoridest kadus veri ja surma lehk, mets muutus hetkega taas roheliseks ja elusaks kohaks, kus olid linnud ja loomad ning kus vulisevates ojades ujusid kalad. Rüütel William mõistis, et ta oli kaotanud. Tundmatu naissõdalane oli vampiiride pealiku hävitanud.

Hiljem teadis kohalik külarahvas rääkida, et naissõdalane saabus küll tagasi, kuid oma tasu ta ei soovinud. Räägiti, et ta oli lossis armunud ühte noorde ning imekaunisse vampiiri ja see ei andnud talle enam rahu. Nii hulkus ta mööda ilma, südames igatusus imeilusa vampiiri järele.

Teine läbimäng läks ladusamalt, kuid ikkagi polnud ma tulemusega rahul. Midagi oli nagu puudu. Mõni päev hiljem sain asjasse ka selgust. Kuigi mäng mõeldud alates 2 mängijast pole see siiski vist kahekesi väga huvitav. Kui aga mängijaid rohkem (3-8) on mängul hoopis teine jume.

Mida siis “Tsitadell” edast kujutab. Tegemist kaardimänguga, kus mängijad kehastuvad keskaegseteks valitsejateks, kes püüavad naabrist igati paremad olla. Selles mängus tuleb püstitada uhkem ja toredam linn kui teistel, lisades linnadesse uusi hooneid: lossid ja kirikud ja kõrtsid…(nimekiri on pikk). Ehitamine nõuab aga raha. Ja mitte ainult. Iga mängija kehastab oma valitud rolli, olgu selleks siis kaupmees, võlur või salamõrtsukas,(või keegi teine kokku kaheksast rollist) et siis nende abiga linn teistest kiiremini üles ehitada. Mängu lõpp saabub kui ühel mängijatest on valmis 8 hoonet. Võidab aga mängija, kelle hooned on kõige väärtuslikumad.

Nagu juba öeldud siis kahekesi mängides kadus peale teist mängukorda igasugune pinge, kuna ma võisin 80 protsendise täpsusega ära arvata, mis vastasel käes on. Ja vastavalt sellele oma valitud rolli(de) erivõimeid kasutada. Mäng kulges kiirelt ja alati minu võiduga. Kui mängu tuli kolmas mängija läks seis pisut põnevamaks. Kuid ka siis suutsin suhteliselt kindlalt teiste rollid enne käikude tegemist ära arvata. Kui nädalaid hiljem aga viis mängijat mängus oli siis oli hea. Siis pidi juba rohkem mõtlema ja teinekord meelega oma rolli vastasele ohverdama, et siis järgmise käiguga rohkem punkte korjata.

Mäng on hea, aga ainult suurema seltskonnaga mängides. Kahekesi hubases küünlavalguses mängides jääb elamus kesiseks.

Mängukarp sisaldab:

66 hoonekaarti, 8 rollikaarti, 30 kuldmünti, kuningakroon ja reeglid.

Eestikeelses väljaandes on kaasas ka laiend “Sünge linn”, mis lisab veel 14 hoonekaarti ja 10 uut rollikaarti.

Ma pole nõnna ammu siia midagi kirjutanud ning ausalt on mul isegi pisut häbi seetõttu. Eks põhjuseid ole mitmeid, üks parem kui teine, kuid kõige selle alguseks oli laiskus. Ma arvan. Seda laiskust tuleb meil kõigil ette – mõnel rohkem, mõnel vähem. Minul ilmnes see eriti pikalt.

Tegelikult, miks ma uuesti kirjutama hakkan on see, et olen soetanud mõne uue (minu jaoks uue) lauamängu ja peale lapse sündi oleme koos kaasaga rohkem tubaseks ja paikseks jäänud. Seetõttu on olnud ka aega õhtul rohkem, peale lapse uinumist, lauamänge mängida. Kuna aga kõikidele mängudele, mida kapp sisaldab, on tehtud mitu ja rohkem ringi peale, sai ostetud mõni uus ning tehtud plaan vanat “harjumust” jätkata.

Ning muidugi on üheks põhjuseks teiste lauamängurite blogisid lugedes iga korraga ja üha tihedamini endale nentida, et see lauamängundus on ikka üks paganama põnev ja hea ajaviide.

Mängijaid: 2-5

Vanuses: 8-99

Mängukarp sisaldab: 1 Euroopa kaart, 240 värvilist vagunit (45 igast värvist), 15 värvilist rongijaama, 158 kaarti (110 vagunikaarti, 46 piletikaarti, 1 viitekaart, 1 Euroopa Ekspressi lisakaart), 5 punktimärki, reegliraamat, boonusena firma “Days of Wonder” internetimängu ligipääsukood.

Mäng ise on äärmiselt lihtne, kuid paeluv. Iga mängija saab alguses kätte teatud arvu piletikaarte, mis määravad ära tema marsruudi. Esialgsetest neljast piletikaardist peab kätte jääma vähemalt kaks, ülejäänud võib kõrvale panna. Ja siis hakkavad mängijad oma marsruudile vaguneid lisama, kasutades selleks värvilisi vagunikaarte. Igal teel on oma värvid ja selleks ongi vaja korjata erivärvilisi vagunikaarte, mida saab maas olevast kuhjast võtta.  Oma käigu ajal saab mängija teha vaid üht asja neljast: vagunikaardi tõmbamine, tee omastamine, piletikaardi tõmbamine või rongijaama ehitamine.

Lisaks tavalistele rongiteedele on veel praamiteed ja tunnelid. Kui praamiteedega erilisi probleeme ei tule siis tunnelite ehitamine võib mõnel mängijal närvid krussi keerata.

Kui mäng läbi saab siis arvutatakse punktid kokku ning suurema punktisummaga mängija ongi võitja. Punkte saab järgnevate tegevuste eest:   -rongitee ehitamine,  mille eest saab punkte koheselt;

        -lõpetades piletikaardil kirjasolevate kahe linna vahelise pideva tee;

      – ehitades pikima pideva tee saamaks omale Euroopa Ekspressi lisakaardi;

      - mängu lõpus kasutamata rongijaamade eest;

PS! Mängija kaotab punkte, kui ta pole mängu lõpuks suutnud valmis ehitada tema käes olevatel pileti kaartidel märgitud kahe linna vahelised teed. 

Mäng on toredalt lihtsalt õpitav ega vaja suuremat ajude ragistamist, kuigi strateegial on siiski kindel koht. Kindlasti saab see meie mänguseltskonnas üheks hitiks (ma tõesti loodan seda).  Sellele mängule kulutatud raha tasus ennast kindlasti ära.

Lisamärkus: Reeglid on õnnestunult  kodumaiseks tõlkinud Ove Hillep.

Vanuses: 10 – 99

Mängukarp sisaldab: 21 hoonevälja, 1 obelisk, 80 kaarti, 40 panusemärki (10 igale mängijale), 40 kristalli zhetooni, 15 kuldset draakoni soomust, 3 draakoni kuju.

Pimeduse Ajastu on läbi saanud. Kuninglikud pärijad, kelle sõjakus ja uhkus põhjustas Blue Mooni linna hävingu, on põgenenud. Korrumpeerunud nõunikud ja õuukondlased, kes neile kõrva sosistasid, pagendati. Lõhe Blue Mooni rahvaste vahel on nüüdseks kadumas. On harmoonia ja lootuse aeg.

Blue Mooni linna lebab varemeis, vaid vaevumärgatavad piirjooned kivirusudes vihjavad linna suurejoonelisusele enne selle kokkuvarisemist. Elanikud tõotasid, et linn tuleb taas üles ehitada ning kolm draakonit on nende abistamiseks tagasi pöördunud. Blue Mooni jumala sõnumitoojatena on neil võim taasühendada Püha Kristall, mis kunagi linna kaitses. Jääb ainult küsimus: kellele antakse õigus saada juhi mantlipärijaks.

Mängijad kehastuvad Blue Mooni rahvusteks, kes asuvad oma erivõimeid kasutades linna üles ehitama. Nad saavad ise valida, milliste hoonete ehitamisel nad kaasa löövad ja millises mahus. Hoonete valmisehitamise eest saab aga tasu: kristallides või draakoni soomustes. Neid viimaseid saab vahetada aga kristallide vastu, mida omakorda tuleb ennetada obeliskil Jumalatele. See, kes teeb kõige rohkem annetusi, ongi võitja ning võib linna juhtimise oma kätte võtta.

Tegemist mänguga, millel on hästi lihtsad reeglid, ning ka mängija, kellel vähe kogemusi, võib mängu nautida. Kuid need, kel kõik mängu nõksud ja strateegiad teada on võivad omavahel maha pidada pikki, põnevusest pakatavaid, duelle. Kes jääb peale? Millise rassi, milliseid võimeid tuleks kasutada, et sellest võimalikult suur tulu tekiks? Võimalusi mängimiseks ja erinevateks strateegiateks on ohtralt.

Mängus on imeilusate piltidega kaardid, millel kujutatud Blue Mooni linna erinevate rasside esindajad: tuledraakoni kummardajad, lind-olevused ja looduslapsed. Kokku on kaheksa erinevat rassi, kellel kõigil on erinevad võimed ja oskused, mida targalt kasutades võib kiirelt edu saavutada.

Ainus probleem, mis mul esimeste mängude jooksul tekkis, oligi nende kaartide eriomaduste meelde jätmine. Alguses oli reeglivihik pidevalt kõrval ja ma lehitsesin seda edasi-tagasi ja enamgi veel. Ülejäänud mäng sujus meeldivalt. Kuid nüüdseks, kui seljataga juba nii mõnigi mäng, on need meelde jäänud ja mäng on saanud sisse õige hoo. Minule ja minu kaaslasele on see mäng saanud igaõhtuseks kohustuslikuks mänguks “Carcassonne” kõrval.

Mäng sobib nii neile, kes otsivad tõsist strateegiat ja taktikat, kui ka neile, kes tahavad lihtsalt mängida ja tunda heast seltskonnast mõnu.

Siis sai ka nende kolme päeva jooksul mängitud “Carcassonne`i”. Oma suureks üllatuseks suutsid sõbrad mängida seda koos nö. pool-laiendustega. Näiteks laiendusest “Traders and Builders” jätsid nad välja kaubamärgid, ehitajad ja sead, kasutades vaid laienduse kaarte. Väga huvitav oli vaadata.

Siis sai kõvasti Yatzyt mängitud, sest see hakkas ühel peavaluga päeval, kui me käisime kohalikus pubis pead parandamas, minu elukaaslasele meeldima. Seal tekkis ka sõbraga idee (tänu sellele, et seal pubis saab söögi-joogi kõrvale Yatzyt mängida) teha pubi, kus saab lauamänge mängida. Muidugi, idee vajab veel täiustamist ja …..raha, muidugi. Kardetavasti jääb see idee aga oma idee-tasandile.

Ja siis sai mängitud ka “Sõnamängu”. See saavutas aga uued mõõtmed, kui meie kaks filoloogist sõpra mänguga liitusid. Sääraseid sõnu ja imelisi kombinatsioone suudavad vist ainult nemad välja mõelda. Ja suured punktid olid nende puhul vägagi tavalised. Miskipärast sai “Sõnamängust” nende jaoks kinnisidee või lausa sõltuvus ja nüüd tahavad nemadki endale seda mängu (nad tahtsid tegelikult ennegi), kuid Eestis vaevalt seda enam kusagil müüakse. Kuulujuttude järgi olevat see kõikjal läbi müüdud.

Ja nüüd pildiline pool (kahjuks läbi mobiilkaamera, sest seebikarpdigikas on endiselt katki ja uut pole ostnud):

Everti mõttetegevus

Madis avastas enda jaoks "Katani asustajate" võlu

carcassonne

Kairi ei saa enam midagi aru....

...sõnad, mis kasvasid kõrgustesse

Filoloogidest paar, kes ei saa silmi "Sõnamängult"

Mängijaid: 2-6

Vanuses: 7-99

Mängukarp sisaldab: 50 kaarti

Oled sattunud labürinti, mis muutub iga käiguga. Ühel hetkel on sul tee aardeni vaba, järgmisel muutub aga kõik. Et aga aaret siiski kätte saada, pead ise selleni tee ehitama.

Selles mängus on võimalusi lõputult. Aseta kaart järgmise kaardi külge kuidas tahad, nii pole sa seda veel varem teinud.  Mängu eesmärgiks on endale saada võimalikult palju aardeid. Aga selleks, et neid endale saada, pead olema piisavalt kaval ja ettenägelik, et keegi teine seda sinu nina alt ära ei napsaks. Muuda labürinti, ehita tupikuid.

Tegemist lihtsa ja kergelt õpitava mänguga, mis sobib ideaalselt aja täitmiseks. Kui teil on 15-20 minutit vaba aega, kuid midagi pole selle ajaga teha, võtke see mäng, mõned sõbrad, ja tundke end mõnusalt. 3- 4 aastat tagasi, kui ma selle mängu ostsin oli see pikalt selline mäng, mis võeti pikemale reisile kaasa. Ja huitaval kombel sattusid sellest vaimustusse ka inimesed, kes muidu lauamänge väga ei mängi.

Kahjuks, aga, ei tohi seda mängu väga palju korraga mängida, sest…teate ju isegi, mis saab, kui liiga palju midagi head tarbida. Minuga nii juhtus ja ma ei mänginud seda mängu üle aasta või rohkemgi, kuid nüüd, mõned päevad tagasi, leidsin ma selle teiste lauamängude alt uuesti üles ja sai kohe mitu mängu järjest tehtud.

NB! Reeglid  kehtivad tavalise “Risk” lauamängu kohta, mitte mõne eriväljaande puhul.

RISK

Mäng 3-6 osavõtjaga

Mängu eesmärk: Täita lahingülessanne (siinkohal oleme me reegleid ka ise muutnud, näiteks: ühe ülesande asemel on kolm, mille täitmise järjekorra saad ise valida).

Valitakse värv ja vastavalt värvile ka mängunupud.

Lahingülessandega kaardid eraldatakse teistest. Kui mängijaid on vähem kui kuus võetakse välja need lahingülessandega kaardid, mille värvi ei valitud. (Meie oleme tavaliselt jätnud siiski kõik ülessanded sisse, et põnevam oleks). Seejärel segatakse lahingülessandega kaardid ja jagatakse igale mängijale üks (võib jagada ka rohkem).

Iga osavõtja saab konkreetse arvu pataljone:

Osavõtjate arv/pataljonid arv ühele mängijale: 3/35  4/30  5/25  6/20

Nüüd võetakse jokkerrid RISK-kaartide hulgast välja, segatakse kaardid ja jagatakse osavõtjatele. Kui mängijaid on 4 või 5 saavad kaks mängijat lisakaardid.  Iga mängija paigutab ühe pataljoni igale tema RISK-kaartidel näidatud territooriumile. Kui kõigile RISK-kaartidel märgitud territooriumitele on patalionid jaotatud, paneb iga mängija veel pataljone oma territooriumitele (nii, et kõik alguses kätte antud pataljonid saaksid kaardile jagatud). Territooriumile paigutatavate pataljonide arv pole kindlaks määratud. Miinimum on üks pataljon ühel territooriumil. Seejärel antakse kõik RISK- kaardid ära, lisatakse sinna jokkerid ja segatakse.

Esimese käigu teeb mängujuhist (mängija, kelle käes on kaardid ja lisaväed, kes tegeleb nende reeglipärase jagamisega) vasakpoolne mängija (meie veeretame selle välja selgitamiseks täringut ja alustab kõige suurema silmadearvuga mängija).

KÄIKUDE JÄRJEKORD: 1. abivägede saamine     2. lahing    3. manöövrid

1. abivägede saamine  -  Abivägesid on võimalik saada kolmel moel. ESITEKS: 1/3 antud momendil hõivatud territooriumite eest. Ehk siis loed oma territooriumid kokku ja jagad kolmega, tulemus ümardatakse väiksemaks. TEISEKS: lisavägesid saadakse ka hõivatud kontinentide eest. Kontinendi valitsemiseks peavad kõik antud kontinendi territooriumid olema hõivatud ühe mängija poolt. Lisapataljone jaotatakse järgmiselt: Austraalia – 2, Lõuna-Ameerika – 2, Aafrika – 3, Euroopa – 5, Põhja-Ameerika – 5, Aasia – 7. Antud numbrid peaksid olema kirjas ka mängulaual. Abiväge antakse nii kaua kui mängija hoiab kogu kontinenti oma kontrolli all. KOLMANDAKS: Abiväge võib saada ka vahetades RISK-kaarte. RISK-kaarte saab saab siis kui mängijal õnnestub oma rünnaku ajal vallutada vähemalt üks territoorium. Kahe või enam territooriumi vallutamisel saadakse ikkagi vaid üks RISK-kaart (oleme mänginud ka nii, et iga vallutatud territooriumi eest saab kaardi, kuid see teeb asja väga lihtsakoeliseks). RISK-kaartidel on märgitud kas jalaväelane, ratsanik või kahur. RISK-kaarte saab vahetada kolmeses komplektis. Komplektis võib olla kolm ühesugust kaarti (3 jalaväelast, 3 ratsaväelast, 3 kahuriväelast) või kolm erienevat kaarti (1 jalaväelane ja 1 ratsaväelane ja 1 kahuriväelane). Mõnda kaarditüüpi võib asendada ka jokker.

3 jalaväelase kaarti  -  4 pataljoni

3 ratsaväelase kaarti  -  6 pataljoni

3 kahuriväelase kaarti  -  8 pataljoni

3 erinevat kaarti  -  10 pataljoni

Kui mängija omab viite või rohkemat RISK-kaarti, siis tuleb tal kohustuslikus korras üks komplekt ära vahetada. Mängija ei tohi omada viite kaarti. Kui ühel vahetatud RISK-kaartidest on kujutatud mängija territoorium, siis premeeritakse selle territooriumi omaniku kahe lisa pataljoniga, mis tuleb koheselt asetada kaardil näidatud territooriumile.

2. lahing – Nüüd, kus olete saanud abiväge, võib alata lahing. Kuid siingi on omad reeglid ja piirangud. Ründaja territoorium peab piirnema (või on ühendatud punktiirjoonega) rünnatava territooriumiga. Enne ründamist peab ründaja territooriumil olema vähemalt kaks pataljoni. Maksimaalne pataljonide arv ründamisel on kolm. Seda tingimust peab täitma olenemata pataljonide arvust ründaja territooriumil. 

Rünnaku etapid:  1. Teatatakse, milliselt territooriumilt millist territooriumit rünnatakse ja kui paljude pataljonidega. 2. Täringute veeretamine ja tulemuste võrdlemine. 3. Surnud pataljonide eemaldamine.

ründaja (punased) kaotab ühe ja kaitsja (helesinised) kaotab ühe

Ründaja võib veeretada maksimaalselt kolme täringuga, kaitsja kahega. Täringute arv sõltub ründajate/kaitsjate arvust.  3 ründjata – 3 täringut, 2 ründajat – 2 täringut jne. 1 kaitsja – 1 täring, 2 kaitsjat – 1 täring, kolm ja rohkem kaitsjat – 2 täringut. Võrdlemisel võidab suurema näiduga täring. Kuid kaitsjal on alati eelis – kui näidud on võrdsed võidab kaitsja. NÄIDE: Kaitsja kaotab ühe pataljoni.

Ründaja:  4 , 4 , 3

Kaitsja :  3

NÄIDE: Mõlemad kaotavad ühe pataljoni.

Ründaja: 4 , 2 , 1

Kaitsja:  3 , 3

NÄIDE: Ründja kaotab ühe pataljoni.

Ründaja: 3, 2

Kaitsja:  4

Peale lahingu lõppemist on ründajal mitu valikut: 1.jätkab kallaletungi samale territooriumile (juhul, kui rünnak ebaõnnestus ning ründaja territooriumil on veel pataljone, nii, et paigale jääks 1 pataljon). 2.Tungida kallale mõnele teisele territooriumile (meie oleme mänginud ka nii, et rünnata tohid edasi vaid sellelt territooriumilt, mille äsja vallutasid, kuid see muutis mängu pikemaks ja raskemaks) 3. Lõpetada lahingufaas.

Kui ründaja on vallutanud territooriumi (on purustanud täielikult kaitsja sõjaväe sellel territooriumil), peab ta paigutama sellele territooriumile vähemalt sellise arvu pataljone, mida ta kasutas viimase pealetungi ajal. Jätke meelde, et territoorium, kust rünnakut alustati, ei tohi jääda tühjaks. Sinna peab jääma vähemalt 1 pataljon.

3. manöövrid  – Peale seda, kui kõik mängijad on oma ründamised ära teinud, tuleb manöövrifaas, mille käigus  kõik mängijad paigutavad suvalise arvu pataljone ühelt territooriumilt teisele, sellega piirnevale territooriumile. Territoorium, kust pataljone võetakse ei tohi aga tühjaks jääda.

Ja ongi kõik! Reeglid pole rasked ning kõige paremini saab selgeks siis, kui mängid kõrvuti reeglite lugemisega. Kui kellelgi tekib ikkagi küsimusi siis, palun, küsige ja ehk on kellelgi ka oma reeglimuudatusi, millega on mängitud. Pidage meeles – reegleid võib alati ka muuta, et teha mäng lihtsamaks või põnevamaks. Olge loovad!

Vanuses: 10 – 99

Mängukarp sisaldab: 37 kuuenurkset maastikuvälja, 95 loodusmaterjali kaarti, 25 arenduskaarti, 4 ehituskulude kaarti, 2 erikaarti, mänguklotsid (neli värvi: 16 linna, 20 küla, 60 tänavat), 18 numbriketast, 2 täringut.

Kujutle, et oled sattunud kaugesse maadeavastuste aega. Pärast pikka ja kurnavat meresõitu jõuavad sinu laevad asustamata saare rannikule. Saare nimeks saab Katan. Kuid sa polegi ainuke saare avastaja. On veel teisigi. Sinu ekspeditsiooni naised ja mehed rajavad saarele esimesed külad. Õnneks on saar rikas maavarade poolest. Sa ehitad tänavaid, millest arenevad külad, millest omakorda kasvavad linnad. Pane saare kaubandus õitsema. Vaheta oma konkurentidega maavarasid, mida sul kõige rohkem on. Nemad omakorda kauplevad sinuga. Ehita uusi külasid sootsate kohtade peale, kus sinu areng võiks veelgi kiirem olla. Kuid kiirusta, ka teised maadeavastajad tahavad saada Katani valitsejaks.

Mäng on ohtrate reeglitega, millest läbi närimiseks kulub aega. Isegi mängu kestel tekib olukordi, kus tuleb uuesti reeglivihikusse vaadata. Õnneks on mänguga kaasas küllaltki informatiivne vihik – “Väike asustajate sõnastik”, mis aitab igast olukorrast välja.

Kahjuks pole ma seda mängu eriti mängida saanud, sest mängida saab ju minimaalselt kolmekesi, kuid meid on kaks. Seega jäävad vaid nädalavahetused, kui keegi ei pea tööle minema. Siis tulevad sõbrad ja… Kahest mängukorrast on jäänud väheks, et anda korraliku hinnangut mängule. No, kolmas oli ka, kuid me proovisime kahekesi ja siis kaotas mäng igasuguse põnevuse ning jätsime sessiooni pooleli.

Seega pole see mäng veel minu lemmikuks tõusnud (endiselt asub sellel kohal “Carcassonne”). Kuid usun, et suurema mängukogemusega paraneb ka minu arvamus.

Tegu siiski väga põneva mänguga, mis lubab kindlasti erinevat taktikat ja strateegiat. Mängule annab suure plussi juurde kauplemine teiste mängijatega. Ja kindlasti tasub proovida mängida nö. “segamini aetud mängulauaga”, mis pole kokku pandud täpselt juhise järgi. See lisab põnevust ja mängulusti veelgi.