Lauamängude maailm

Kaheksa-minuti impeerium.

8-min-imperiumPuhtalt huvist, kas tõesti kestab mäng kaheksa minutit, sai see mäng mõni aeg tagasi ostetud. Mängukarbil olev tekst seda igatahes lubas.

Ausalt- päris nii see ikka pole. Hea küll, korra, eksperimendi korras suutsime ühe mängu teha pisut rohkem kui kaheksa minutiga, ent see oli ka rohkem ilma mõtlemata klotside liigutamine. Tegelik mängu aeg jääb ikkagi poole tunni sisse või natuke vähem, kuid on ju seegi hea tulemus. Kui pole aega mõnd pikemat mängu mängida saab ehitada üles impeeriumi poole tunniga.

pic1987206_mdMängukarp sisaldab endas ühte kahepoolset mängulauda, 42 kaarti, 44 mündimärgist, 10 kaubamärgist ja reeglid. Reeglid on sellel mängul ülimalt lihtsalt ja peab ikka väga kõva peaga olema, et neist mitte aru saada. Lühidalt kokkuvõttes on mängu protsess järgmine – laual on kuus kaarti, avatud kõigile mängijatele. Oma käigu ajal valib mängija neist omale ühe ja viib koheselt läbi sellel märgitud toimingu, selleks on siis armeede liigutamine, liikumine maa või laevateed mööda, linna ehitamine, armeede hävitamine. Tühjast kohast paremal olevad kaardid lükatakse kõik edasi ühe koha võrra vasakule ja viimaseks, kuuendaks, asetatakse uus kaart.

Kaartidel on kõigil maksumus, mille määrab mängulaua ülaosas olev numbrite jada. Seal on kuus numbrit ja mitmendal kohal kaart järjekorras asub nii palju ta numbrijada järgi maksab. Näiteks neljandal positsioonil olev kaart maksab 2 münti, samas kui esimene kaart ei maksa midagi, viimane aga kolm münti.

Mäng lõpeb siis, kui kõik mängijad on kogunud teatud arvu kaarte sõltuvalt mängijate arvust, mis järel mängijad loevad kokku oma punktisumma. Iga mängija kontrolli all olev regioon annab ühe punkti, iga mängija kontrolli all olev kontinent annab ühe punkti ja mängijad saavad võidupunkte ka vastavalt kogutud kaubakaartide komplektidele.

Tegemist ei ole sõjamänguga, vaid strateegilise nuppude asetamise ja liigutamise mänguga. Strateegiat, mida proovida ja katsetada on küll ja rohkemgi veel ,kuigi alati ei pruugi kõik minna nii kuis plaanitud. Sellise pisikese, lühikese ja odava lauamängu kohta on lusti ja mõtlemist küll ja veel.
eme-play

Advertisements

Memoir `44

On aasta 1944, 5. juuni. Ühel salajasel lennuväljal astuvad purilennukitele major  John Howardi juhitud sõdurid, kes kuuluvad briti eliit üksusesse. Nende ülesandeks on vallutada kaks silda Normandias. Sellega algas D-päev. Major Howard ja tema üksused üllatasid sakslasi, kes ei osanud oodata vaenlasi taevast. Väga kiirelt suutsid briti üksused oma ülesanded täita ja sillad hõivata. D-päeva esimene võit oli võetud.

Lahing on algamas ja sina oled üksuste juht. Ülejäänu on juba ajalugu.

250px-Memoir44_USBoxNii algab lauamängu “Memoir `44” esimene missioon.

Sõja teemalised lauamängud on meie seltskonnas tabu. Kui jutt läheb nendele suudavad kõik leida põhjuse, miks mitte mõnda neist mängida. Seepärast otsisin ma pikalt sõjamängu, mis mõeldud vaid kahele mängijale, sest oli väga raske saada kokku vähemalt kolme mängijat.  Ma teadsin ammu “Memoir ´44” olemasolust, ent otsisin siiski alternatiive. Viimaks jäin ikkagi pidama selle juures, kuna see tundus kindel ja turvaline valik.

“Memoir ´44” koosneb kuueteistkümnest missioonist. Need algavad D-päevale eelnevate missioonidega, mil kindlustati positsioone vaenlase tagalas, järgneb D-päev ja kõik järjestikused olulised lahingud. Alati on üheks pooleks sakslased ja teiseks pooleks liitlasväed.

Mängulaud koosneb kahest kaardist – üks kujutab tavalist maastiku, teine piirneb ühest küljest merega. Vastavalt missioonile tuleb valida üks neist. Lisaks on karbis kaks kuhja kuusnurkasid, mis tuleb vastavalt mängujuhendis olevale joonisele mängulauale asetada. Kuusnurkadel on kujutatud jõge, linnasid, metsa, mäge ja põõsastike, lisaks veel eraldiseisvad kujutised nagu sillad ja punkrid.

Asetanud kaardile kõik vajalikud kuusnurgad ja muu kraam, tuleb panna paika ka üksused. Jällegi vastavalt joonisele. Olenevalt ülesandest on valikus jalaväelased, tankid ja haubitsad, lisaks veel kaitset pakkuvad liivakotid, üksusi pidurdavad okastraadikuhjad ning “siilid”, mis leiavad enamasti kasutust ainult Normandia dessandi lahingutes. Memoir44

Üksuste liigutamine toimub kaartide abil. Vastavalt ülesandele jagatakse neid mängijatele kätte erinevalt. Näiteks mängu teises missioonis jagatakse saksa üksustega mängivale mängijale 4 kaarti, liitlaste väejuhile aga 5 kaarti. Kaarte on erinevaid – suuremas osas lubavad nad liikuda teatud arvul üksustel kas vasakus, paremas või keskmises sektsioonis. Nimelt on mängulaud punktiirjoonega jagatud kolmeks. On ka teisi kaarte nagu õhurünnak, kahurituli, vaenlase tagalas, meedik jne. Iga säärane kaart lubab mängijal teha erinevaid manöövreid vastavalt erireeglitele, mis välja toodud kaardil

Teinekord on ülesande juures ära mainitud ka erireeglid terve lahingu kohta. Näiteks on mõned mäed ületamatud või mõnedele üksustele lubatud rohkem kui teistele.  Ära on mainitud ka võiduks vajalike punktide arv. Võidupunkte saab aga enamjaolt vastase üksuste hävitamise eest, aga ka strateegiliselt tähtsate punktide vallutamise ja kontrollimise eest.

MemoirMen1Mängu mehaanika on lihtne – käi välja soovitud kaart, liiguta vajalikul arvul üksusi ja soovi korral vii läbi lahing. Lahing toimub nagu enamikes sõjamängudes täringute abil. Täringuid on kummalgi mängijal neli, mõne kaardi erireeglid lubavad lisada ka viienda või lausa kuuenda täringu. Mitme täringuga lahing toimub määrab ära aga see kui kaugel lahingusse astuvad üksused teineteisest on, lisaks tuleb arvesse võtta ka kaitset pakkuvad maastiku elemendid – mets, mägi, linn, põõsastik.

Kuuetahulisel täringul on kujutatud erinevad sümbolid – jalaväelane, tank, granaat, lipp ja tärn. Kui nüüd mängija ründab näiteks vastase jalaväe üksust siis iga veeretatud jalaväelase või granaadi kujutis lubab eemaldada ühe vastase jalaväelase. Lipp sunnib aga vastase üksuse oma positsioonilt taganema.

633Mängu kõige nõrgem koht ongi täringul veeretatud lahingud. Mina, kel pole täringutega kunagi õnne olnud, kannatan selles mängus tihti täringutest tingitud ebaõnne käes. Võin küll taktikaliselt vastasest üle olla, paigutada oma üksused kavalatesse kohtadesse ning meelitada vastane sellega lõksu, ent kui läheb lahinguks ehk täringute veeretamiseks jookseb reeglina kogu minu pingutus ja mõttetöö liiva. Rünnates näiteks vastase tankiüksust kolme täringuga (see eeldab jalaväelastega rünnates vastase üksusele külje alla pugemist) suudan ma alati veeretada kolm jalaväelast või mõne tärni sinna sekka, mis laias laastus tähendab null-tulemust (kui kaardil pole öeldud teisiti).

Täringutest sõltuvalt on juhusel selles mängus päris suur roll, kuid julgen väita, et hea väejuht suudab kätte sattunud kaartidega lahingu enda kasuks pöörata. Kui vaid nende pagana täringutega veaks

Lauamängule on olemas ka arvutis mängitav online-versioon, mis saadaval Steamist või “Days of Wonders” kodulehelt. Lisaks ka arvukalt laiendeid, mis viivad Teise Maailmasõja lahingud Aafrika kõrbetesse ja Venemaa lumistele tasandikele.

Suur suvi on selja taga ning päevad lühikesed, õhtud seda pikemad. Ja pimedaks läheb juba varakult. Mida siis teha? Kuidas sisustada oma aega? Eks ikka lauamänge mängides.

Tavaliselt on nii, et mõni lauamäng suudab ikka ennast ammendada. Seda eriti siis, kui liiga tihti ühte ja sama mängida. Kui rahakott ei luba mõnda uut lauamängu soetada, kuid hirmsasti tahaks pisutki värskendust, siis tasuks vaadata laienduste poole. Näiteks minule jäi Tallinnas silma ja näppu “Ticket to Ride: Europe” laiend “1912”. Seda eriti abikaasa heameeleks, kes antud lauamängu suur fänn on.

“1912” toob enesega kaasa laohooned ja rongidepood (igale värvile 5), lisaks veel 6 uut sinisel taustal pika marsruudi kaarti, 19 uut tavalise marsruudi kaarti ning 30 suurlinna marsruudi kaarti. Karbis on ka “Ticket to Ride: Europe” 46 originaal kaarti, seega võib vanad kaardid karpi jätta.

te_1912_boxLadusid ja rongi depoosid saab kasutada iga Ticket to Ride mänguga, mitte ainult Euroopa kaardiga, kuid nagu mänguloojad ise ütlevad, sobivad need kõige paremini just Ticket to Ride: Europe mänguga. Mängu alguses jagatakse igale mängijale kaardid ja siis laod ja depood. Viiest depoo nupust neli jätab mängija enda kätte, ühe aga paneb omal vabal valikul ühe linna peale kaardil. Seal asub mängija ladu. Nüüd iga kord, kui mängija võtab maast kaks kaarti, asetab ta enne kaartide võtmist ühe kaardi paki pealt tagurpidi oma lattu (või ühe vastasmängija lattu) ja võtab seejäral kaks kaarti kätte. Nüüd hiljem, kui mängija ehitab rongitee sellesse linna kus asub ladu (kas siis tema enda oma või mõne vastasmängija oma) võtab ta soovi korral kõik sellesse lattu kogunenud vagunikaardid, andes käest ära ühe rongidepoo nupu. Mängu lõpus saab 10 boonuspunkti mängija, kellel on kõige rohkem depoo nuppe käes. Kui neid on võrdselt saavad kõik viigis olevad mängijad 10 lisapunkti.Ticket-to-ride-europa-1912-depot

Lisaks toob laiend “1912” juurde ka kolm uudset mänguversiooni.

Laiendatud Euroopa – Lisa kõik 19 uut tavalise marsruudi kaarti originaal marsruudi kaartidele ja mängi nii nagu varem. Muid muudatusi pole.

Mega Euroopa – Sega kõik 12 pika marsruudi kaarti (need  sinise taustaga) ja jaga igale mängijale kaks. Mängija võib jätta endale neist ühe, aga mitte mõlemat. Seejärel sega kõik ülejäänud marsruudi kaardid (nii tavalised, kui ka suurlinna kaardid (suurlinna kaartidel on kirjas, et nad on suurlinna kaardid) ning jaga igale mängijale viis. Kui mängijal on käes pika marsruudi kaart võib ta jätte endale vähemalt kaks muud kaarti. Kui pole pikka marsruuti siis kolm kaarti. Ülejäänud reeglid jäävad samaks.

Suurlinnade Euroopa – Mängust jäetakse välja pikkade marsruutidega kaardid. Suurlinna kaardid segatakse ning igale mängijale jagatakse viis kaarti, millest mängija peab valima vähemalt kaks. Mängu jooksul, kui mängija soovib saada omale uusi sihtkohti võtab ta kolme sihtkoha kaardi asemel neli, millest peab valima vähemalt ühe.

Laiend “1912” tõi meile küll pisut värskendust ning uusi strateegilisi väljakutseid on alati põnev avastada. Need depood ja laod annavad kärukeeramisvõimalusi pisut juurde. Ning kui oskad oma lao mängulauale targasti paigutada võib tast kasu olla terve mängu jooksul. TTR-Europa_1912_game_d

Andke hoogu

Hei!

Hooandjas oleks vaja anda väike tõuge ühele uuele lauamängule, kes tahab siia ilma sündida. “Uus maailmakord” paistab mulle täitsa asjaliku mängukesena ja oleks tõsiselt kahju kui ta olemata jääb. Seega, kel võimalus andke hoogu…http://www.hooandja.ee/projekt/uus-maailmakord

Caligula

elf_caligula On aasta 41. Kuuvalguses välgatab teras ning järjekordne Rooma keiser langeb elutult kividele. Aeg on troonile upitada uus keiser.

Lauamäng Caligula on mäng vandenõudest, salamõrvadest ja reetmistest. Mängijatest saavad senati liikmed, kelle tujud ja tahtmised sõltuvad tihtipeale sellest, milliseid rikkusi neile pakutakse. Mängu eesmärgiks on koguda võimalikult palju punkte sellega, et hoida troonil enda jaoks vajalik keiser. Tihti võib abi loota ka liitlastelt, kuid tuleb silmas pidada, et ka nende tujud võivad muutuda, kuna keegi pakkub suuremaid rikkusi.

Mäng, mis koosneb peamiselt kaartidest, võib esmapilgul tunduda ülikeeruline ja seetõttu mitte ka eriti põnev. Kuid kui on piisavalt palju mängijaid läheb mäng väga põnevaks nugade ristamiseks ja reetmiste virrvarriks. Lisaks pole see ka eriti keeruline.

Mängulaud koosneb panusekaartidest, võimul oleva keisri kaardist ning kahest järgmisest võimalikust keisrist. Mängu alguses tehaksegi panuseid erinevatele kaartidele, mis lubavad suurimatele panustajatele rohkem jõudu järgmise keisri troonile upitamiseks või hetkevalitseja kaitsmiseks.

Edasi hakatakes punuma vandenõuvõrku. Mängijad annavad teada, kes osaleb uue keisri troonile tõstmises ja kes mitte. Mängija, kes ei soovi uut keisrit, kuid kes ei taha toetada ka hetkel võimul olevat valitsejat, võib kõrvaltvaatajaks jääda. IMG_3196

Järgmiseks pannakse toime mõrv. Või vähemalt üritatakse. Need, kes on hetkel valitseva keisri toetajad (ja saavad selle eest ka punkte) peavad oma keisrit kaitsma, ning need, kes üritavad upitada troonile kedagi uut, kes neile punkte edaspidi jagaks, ründavad. Õnnestunud atendaadi korral vahetatakse keiser kohe välja. Punkte saavad aga need, kes uut keisrit toetavad. Aga mitte kõik, sest keisri kaardile on märgitud mitu toetajat tal olla saab – mõnel üks, mõnel kaks või koguni kolm. IMG_3201

“Caligula” on parajalt strateegiline kaardimäng. Siin tuleb ette liitude loomist, aga ka kõige valusamal hetkel noa selga löömist, sest võib juhtuda, et mängija, kes on mitu ringi sinuga ühte ja sama keisrit toetanud ning teda edukalt troonil hoidnud, võib ühel hetkel sulle lihtsalt selja keerata ning koos vandenõulastega sinu keisri kukutada. See võib liitlasele kenakese punktisumma sisse tuua.

Kui me oma seltskonnaga seda esmalt mängisime polnud kellegi ootused eriti suured, ent esimene mäng näitas kui võimalusterohke ja nauditav see tegelikult on. Eriti oma liitlase reetmine.IMG_3200

Mängida saab kuni viiekesi ja kestvus jääb sinna tunni kanti.

Mängukarp sisaldab: 110 kaarti, 6 vandenõupunkti märki, 47 võidupunkti märki, 40 mängijate märki (8 igale värvile), 5 toetaja märki ja reeglid.

 

Dexter: The Board Game

Suur suvi on käes ja inimestel vähe aega, et lauamänge mängida – ikka nauditakse rannamõnusid, puhatakse koos perega kusagil metsavaikuses või tehakse usinalt aiatöid. Ka grill ning lihtsalt olesklemine käivad asja juurde. Nii ka minul, kuid siiski olen suutnud näiteks grillimise kõrvale mõnd lauamängu mängida. Tavaliselt ikka juba vanad tuttavad, kuid kätte on juhtunud ka mõndagi uut (minu jaoks).

Näiteks tuli sõber Mikk külla lauamänguga, mis kandis nime “Dexter: The Board Game”. Pidavat olema hirmus lihtne ja kiirelt kulgev mäng. See lauamäng ajab ehk sõrmed kihelema neil, kes samanimelise TV-seriaaliga lähemalt tuttavad on. On see ju sellest sügavalt inspireeritud.

AAAADHTv-3QAAAAAAMIiOwKuid mina pole seda sarja kunagi vaadanud. Olen küll kuulnud, kuid mitte ühtegi osa jälginud. Nii ka Mikk, seepärast ei osanud me midagi oodata. Polnud ka lootused kõrgeks aetud.

Siinkohal ei hakka ma seriaali lahti seletama, vaid asun kohe mängu juurde. Dexteri lauamängus kehastuvad kõik mängijad (2-4) mõrvarlikuks uurijaks nimega Dexter. Nad otsivad omale ohvreid, mõrvaks vajalikke tööriistu, ning kui kõik see on omandatud panevad oma võika teo toime. Kõige lõpuks tuleb ka laibast lahti saada see jahisadamas merre uputades.

IMG_3090Kõigepealt segatakse ohvrite kaardid ning jagatakse igale mängijale kaks. Siit näeb mängija, milliseid ohvreid ta jahtima peab ning milliseid tööriistu tuleb mõrva toimepanemiseks leidma.

Mängulaud kujutab endast mingit osa Miamist. Seal on tänavad ja majad. Nagu pildilt näha koosnevad tänavad ruutudest. Pea igal ruudul on mingi tekst, kas siis asub sel mõni ohver või jääb mängija vahele või on võimalik leida töörist. Võimalusi on päris mitmeid. Ja nüüd hakkavad mängijad korda mööda täringut veeretama ja vastava silmade arvu võrra mööda tänavaid liikuma. Päris igas suunas liikuda ei saa, sest mõned tänavad on ainult ühe suunalised ning kohtades, kus pöörata on rohkem kui ühele poole on sageli märgitud vaid üks suund, kuhu saab liikuda. Seega peab tihti oma käigud õige pisut ette planeerima. IMG_3093

Sattunud ruudule, mis tähistab ohvrit on mängijal võimalus vaadata sel oleva ohvri pilti ja numbrit. Igale ohvriruudule tuleb enne mängu algust asetada pimesi üks ohvrimärk. Kui see on üks mängija algselt kätte jagatud ohvritest siis tuleb see endale võtta (ja teistele ei tohi näidata), kui aga mitte, võta ikkagi omale, sest keegi teine võib seda vajada ja nii nullid sa teiste mängijate võiduvõimalusi.

Kui aga satud tööristaruudule siis võta sealt eelnevalt valmis seatud kuhjast üks töörist – sul võib seda vaja minna. Või siis mitte, kuid keegi teine võib seda vajada. Ja nii mäng käibki – muudkui veereta ja kõnni, pööra ümber märke ja vaata, kas veab. Siis on veel võimalus, et keegi helistab Dexterile. Selleks on teatud ruudud ja sellele sattudes tuleb kaardipakist, mis tähistatud vastavalt, võtta üks kaart. Sellel on keegi tegelane sarjast, kes sulle midagi juttumullis ütleb (nagu koomiks) ja see saab siis olema hea või halb. Sa kas saad kellegi juba korjatud tööriistadele pilku peale heita või hoopis oma korjatud ohvrimärgid teistele nähtavaks tegema. Võimalusi igasugustesse jamadesse sattuda on läbi nende kaartide veelgi, kuid samas võivad need mängija jaoks ka ääretult abitoovad olla.IMG_3092

Ja siis on veel ka ju erinevad vihjed verejälgede näol. Neid kaarte korjates peab mängija kokku leidma paari, mis koos moodustavad ühtse vereraja. See olemas saab jällegi piiluda teiste korjatud märke ja neist omale sobiva endale võtta.

Kui lõpuks on ühel mängijal leitud vähemalt üks oma kahest ohvrist ning olemas ka mõrvaks vajalikud tööriistad, tuleb minna ohvrikaardil märgitud asupaika. Need on mängulaual tähistatud numbritega. Jõudnud kohta toimub mõrv, laip ja tööriistad pistetakse kotti ning nüüd tuleb mängijal kiirelt jahisadamasse jõuda, et tõendid uputada. Siinkohal kaotab kõik muu tähtsuse. Mõrva sooritanud mängija peab sadamasse jõudma ning kõik ülejäänud peavad ta enne seda kinni võtma. Kui kinnivõtmine õnnestub, eemaldatakse laipa uputama jooksnud mängija mängust, ülejäänud jätkavad ohvrite otsismist. Kui aga tõendite uputamine õnnestub on mäng läbi ja võitja selgunud.

IMG_3094 Mäng on tõesti lihtne ja ei vaja mingit erilist nuputamist. Lihtsalt viska täringut ja looda oma õnnele. Ka mängu kulg on kiiremat sorti – poole tunniga peaks asjaga kõik olema. Lihtne ja kiire – täpselt selline mäng, kus keegi ei viitsi nuputada ja ka joodud õllekogus ei luba midagi tõsist mängida. Ning ka grillil olev liha saab oma tähelepanu, sest mõned hetked mängust eemal ei tekita mängijas segadust ega jäta teda millestki ilma.

Mängukarp sisaldab: mängulaud, nupud, täring, kuhi erinevaid kaarte, ohvrimärgid ja tööriista märgid, neli musta pisikest prügikotti, kuhu asitõendid peita,et need uputada.

Italia

PHAITA01SMSoovitasin sõber Mikule juba pikalt, et ta astuks Tallinnas Lauamängud.ee poest Luha tänaval läbi ja vaataks seal pisut ringi. Ise ma satun pealinna kord viie aasta jooksul. Nii ta siis ükskord käiski, tuli tagasi ja muljetas. Rääkis palju positiivset ja ega ta sealt tühjade kätega ära ei tulnud. Tema valikuks osutus sõjaline strateegia mäng Italia.

 Lauamäng “Italia”äratab ellu 1500 aastat Itaalia ajalugu, alates  330 e.m.a. kuni1100 m.a.j.  Selle aja sees ründasid Apenniini poolsaart arvukad erinevad hõimud. Mäng jaguneb kaheks eraldi mängitavaks osaks.
Italia I on kolme mängijaga mäng, mille tegevus lõpeb 80 e.m.a. kujutades Rooma Impeeriumi tõusu ja hiilgeaega
Italia II on aga mäng neljale mängijale, kujutades Rooma Impeeriumi langust aastatel 390 kuni 820 m.a.j.

Minu esimene sõjamängu kogemus jääb kaugete aastate taha, 80-ndate lõpp või 90-ndate algus. Tädi tõi Leingradist meile lauamängu, sõjamängu. Suurt midagi sellest ei mäleta. Tean vaid, et seal olid papist sõdurid ja teemaks Põhjasõda. See meeldis mulle hullupööra (võiks öelda, et sealt sai ka minu huvi lauamängude vastu alguse), kuid selle lauamängu edasine saatus on mulle teadmata. Hilisemast ajast mulle ei meenu, et oleksin seda mänginud. Aastaid hiljem tuli “Risk” ja alles hiljuti ka “Axis and Allies: Spring 1942”, millest ma pole ka veel jõudnud kirjutada. Nüüd siis minu jaoks täiesti uudse kogemusega “Italia”. Andku kogenumad sõjamängurid, kes järgnevat loevad, mulle andeks minu rohelisus sõjamängude vallas.

Esimesel nädalavahetusel, kui Mikk külla tuli jättis ta mängu minu kätte. Kasutasin järgnevat nädalat kasulikult ning töötasin reeglid läbi. Tegin isegi üksinda endale ühe näidismängu, mille käigus sai reegliraamat edasi-tagasi korralikult läbi lapatud. Ja kui Mikk uuel nädalavahetusel külla tuli oli mul mäng sama hästi kui selge. Kutsusime ühe sõbra veel ning Italia I sai alata.

IMG_3068

Sõdureid kujutavad mängunupud on papist. Tugevast, mitmekihlisest papist. Kvaliteetsed. Ja neid on palju. Kui nupuvärv oli valitud hakkas pihta sõjamängudele omane algseisu ladumine, mis võttis omajagu aega. Esmapilgul tundus, et roomlastel pole võimalustki tõusta domineerivaks hõimuks. Pigem olid kartaagolased need, kes võimutsesid pea poolel kaardil.

Seejärel jagati kätte hõimukaardid. Iga mängija saab kontrollida mitut hõimu. Mõned on mängulaual kohe esimesest voorust, mõni tuleb aga hiljem, üks lausa kaheksandas voorus. Olgu ka öeldud,et mänguvoore on kümme. Igal hõimukaardil on vaid sellele hõimule kehtivad erireeglid ja kohustused. Samuti mahub sinna ka võidupunktide saamise kord. Nimelt saab siin mängus teatud ülesannete eest punkte ja just punktide kogusumma mängu lõpus määrab võitja, mitte kogu olemasoleva territooriumi vallutamine.

Mis muutis mängu teistest sõjamängudest minu jaoks erinevaks (olgu ka mainitud, et sõjamängud ei kuulu just minu igapäevaste lauamängude hulka) oli teatud mänguvoorudel esinevad kampaaniad. Kampaaniad toimuvad tavakäikudest erinevalt ja eraldiseisvalt. Näiteks juba esimeses voorus alustab keltide hõim massiivset kampaaniat tungeldes massiivse armeega läbi Põhja-Itaalia.

IMG_3063

Läbi voorude, alludes rangelt ette nähtud tavareeglitele ja hõimukaardil määratud erireeglitele, meie mäng kulges. Esimesed kolm vooru läksid vaevaliselt, kuna pidin seletama reegleid, õpetama mida saab ja mida ei saa teha jne. Sealt edasi hakkas juba kiiremini minema ja umbes seitsmendaks vooruks oli kõigil selge, kuidas mäng käib.

Mängu lõpp ei tulnud aga selline, nagu me ajaloost teame. Rooma Impeeriumit ei sündinud. See hõim jäi Kesk-Itaaliasse kiratsema. Teda ähvardasid nii põhjast kui ka läänest, Korsika saarelt, kartaagolaste pidevad rünnakud, lõunas aga oli ennast sisse seadnud mingi röövellik hõim (nime ei mäleta), kes ilmselt poleks sinna kauaks jäänud, sest Sitsiilia saarel resideeruvad kartaagolased oleks nad õige pea maamunalt pühkinud.

Peale viimast vooru said sinised (mina) pisikese künka kõrguse võidu kollaste üle (Mikk). Punaseid roomlasi kehastanud Anders pidi aga leppima kolossaalse kaotusega.

Mänguaega kulus pisut üle nelja tunni (sinna on arvatud ka mängulaua ülesseadmine). Kas see on nüüd vähe või palju jäägu igaühe enda otsustada. Minu arvamus on, et sõjamängu kohta meeldivalt vähe. Mida aga kindlasti ütlema pean – hoidke hõimukaartidel silm peal ja lugege tähelepanelikult. Nii mõnigi kord tuli ebameeldiva üllatusena, et näe oleksin eelmises voorus pidanud saama veel võidupunkte selle ja selle asja eest.  Püüdsin mängu kulgemisel siiski silma peal hoida ja üldjoontes kulges kõik reeglitepäraselt.

Siit edasi oleks saanud mängida ka Italia II-te. Oleks pidanud lihtsalt mängulaua puhtaks pühkima ning uuesti vastavalt uuele määratlusele selle ette valmistama.

kollase mängija hõimukaardid

Italia on lauamäng neile, kes ei pelga pisut pikemat mänguelamust kui tavaliselt. Ilmselt oleks me ka lühema ajaga lõpuni jõudnud, kuid esmane reeglite seletamine röövis lõviosa ajast. Usun, et hilisemad mängud lõpetatakse selle seltskonnaga vähema ajaga.IMG_3076

Mängukarp sisaldab: Itaaliat kujutav mängulaud, kuus täringut, 30 hõimukaarti, 2 mängijaid abistavat kaarti, kaks punktide märkimise vihikut, 624 papist mängunuppu ja reeglid.

Sildipilv