Imperial Settlers: Empires of the North

Heidel astus oma pikkmajast välja ning lasi pilgul üle uue asula käia. Siin-seal ehitati hooneid, inimesed sagisid külaplatsil, tegeledes kauplemisega, ning sadamas seati reisivalmis laevasid.

Ta hingas sügavalt sisse. Tema pea käis pisut ringi. Võis olla see möödunud õhtu pidutsemise tagajärg? Ent uued asustamata saared vajasid vallutamist, asulad rüüstamist ning Heidel teadis, et kusagil seal on ka tema rivaalid, kes samuti üritavad kiirelt uusi territooriume asustada.

“Imperial Settlers: Empires of the North” on lõbus kaardimäng kuni neljale mängijale vanuses 10+. Peamiselt on tegemist kaardiladumisega, kus mängija viib hoolikalt planeerides ja mereretki korraldades enda valitud põhjala klanni võidule.

Klanne on mängus kuus: šotlastest Glenni klann ja Mackinnoni klann, viikingid Ulafi klann ja Heideli klann ning inuitidest Panuki klann ja Nanurjuki klann. Igal klannil on omad plussi ja miinused, omad head küljed ja mitte nii head küljed.

Iga klanni kaardipakki kuulub 33 kaarti, mis kõik on erinevad. Seepärast pakubki iga klanniga mängimine omalaadset kogemust. Mängides näiteks Ulafi klanniga on põhirõhk saarte vallutamisel, mängides aga Mackinnoni klanniga on tark tegeleda pangandusega, korjates kaartidele kulda ja muid ressursse. Tegelikult selles kaardipakis olevad kaardid mängijaid selleks lausa sunnivad.

Mäng jaguneb voorudeks, voorud omakorda neljaks faasiks. Vooru alguses, esimeses faasis, võtavad mängijad maast 4 kaarti ning valivad omale kätte nii mitu kaarti kui soovivad. Konks aga selles, et iga võetud kaardi eest tuleb ära kasutada 1 küla elanik. Elanikke on vaja aga selleks, et hooneid ehitada või muid toimetusi teha. Mängija alustab mängu viie elanikuga, kuid võib mängu jooksul elanikke juurde hankida.

Teises faasis teevad mängijad kordamööda käike ehitades hooneid või kui hoone juba ehitatud teevad neil lubatud tegevusi. Samuti saavad mängijad selles faasis ressursse hankida ning merele maid avastama purjetada.

Kolmas faas hakkab, kui ühelgi mängijal pole võimalik enam ühtegi tegevust teha. Selles faasis lahendatakse ära meresõidud alustades kõige esimesena merele purjetanud alusest.

Neljandas faasis taastatakse kõik hoonete tegevused ( ehk siis neid saab uues algavas voorus taas kasutada), külaelanikud naasevad tagasi ning järgmine voor saab alata. Mäng saab otsa, kui esimene mängija saab kokku 25 võidupunkti. Käesolev voor mängitakse lõpuni ning loetakse kokku lõpplikud punktid.

Mis minule selle mängu puhul eriti meeldis oli solo mäng. Ma tean, solomängud on teinekord igavad ja kuivad või siis hirmus rasked ja frustreerivad, kuid selles mängus on see mõnus ja mitte väga keeruline. Võib-olla natuke lühike.

Solo mäng jaguneb neljaks stsenaariumiks, igal oma eri-reeglid, eesmärgid ning võiduks vajalik punktisumma. Solomängu pikkuseks on 4 vooru. Üks voor kestab, kuni mängija ei saa enam ühtegi tegevust teha. Kui tavaliselt on solomängudes väljamõeldud vastane ehk Automa, siis siin mängib mängija enda vastu.

“Imperial Settlers: Empires of the North” on üldiselt tore kaardimäng (millele lisandub mitu peotäit münte ja puidust ressursinuppe). Mitmekesi muhe tunni pikkune mäng, mille tõeline võlu avanes mulle solomängus.