Kui ma kümme aastat tagasi isaks sain, siis lubasin omale, et oma tütrest teen ma ka lauamänguri. Et pigem vahvad õhtud lõbusate lauamängudega, kui pidev ekraani ( telefon, arvuti) taga istumine. Mingil määral on see õnnestunud, aga mitte päris nii, nagu ma alguses ette kujutasin.
Eks alguses tulid ikka sellised lauamängud, mis last pisut ka arendaks. “Memory” versioone on meil rohkem kui ühel käel sõrmi. Lisaks veel kõikvõimalike “veereta ja astu” lauamänge, millest esimesena hakkas riiulis silma “Anna & Elsa”. Jaa, “Lumekuninganna”.
Edasi läksime pisut tõsisemaks. Kui laps kooli läks, tuli ” Carcassonne Junior”. Väga meeldib tüdrukule “Mees, kes teadis ussisõnu” ja meie viimane ost “Tiivulised” on ka talle meelepärane. Koos ootame väga “Kvedlinburgi soolapuhujaid”, mille eestikeelse versiooni ilmumine nüüd pisut edasi lükkus.
Aga selle suve hitiks meie peres osutus hoopis lihtne, aga pagana lõbus torni ehitamise mäng “Rhino Hero.”
“Rhino Hero” on lauamäng 2-5 mängijale vanuses 5-99. Mängu eesmärgiks on ehitada võimalikult kõrge maja, mille otsa ninasarvik ronida saaks. Noh, tegelik eesmärk on igal mängijal oma käes olevatest kaartidest lahti saada.
Mängijad ehitavad kordamööda majale korruseid. Alus pannakse paika ja alustav mängija asetab korruse seinad vastavalt alusele märgitud joonte järgi. Seejärel asetab ta ka korrusele lae ehk käib käest omal valikul ühe kaardi. See saab alguseks järgmisele mängijale, kes paigaldab esmalt seinad ja siis korrusele lae. Igal kaardil, mis mängija laeks paneb on aga märgid, mis mõjutavad järgmist mängijat.
Üks jätab järgmise mängija vahele, teine aga sunnib järgmise mängija enne korruse ehitamist maast lisakaarti võtma. Siis on veel kaart, mis lubab kaarti väljakäival mängijal panna lisakaart oma juba käidud kaardi peale. Üks kaart paneb mängujärjekorra teistpidi tööle ning teine sunnib järgmist mängijat asetama korrusele ka kangelasliku ninasarviku.
Mäng on lõbus ja kiire võttes aega umbes 15 minutit. Mida rohkem on mängijaid, seda lõbusam. Mäng saab otsa, kui ühel mängijal saavad kaardid käest otsa või kui keegi ajab torni ümber. Sellisel juhul on lammutaja automaatselt kaotaja ning võitja on mängija, kel käes vähem kaarte.
Meie peres pole maja väga kõrgeks suudetud ehitada ( 8 korrust on rekord) ning ma pole näinud, et ka lapsed mitmekesi mängides torni kõrgustesse suudaksid ehitada. On nad ju parajad rabistajad. Aga nalja ja kilkeid pakub mäng lastele siiski. Lisaks on korruste seinad lõbusalt illustreeritud ning teinekord pakub torni ehitamisest suuremat huvi see, kes mingist aknast välja piilub.
Lauamängur 
Lisa kommentaar